Ma pidin surema musta lesena

Lõpetasin just Sabine Adler'i "Ma pidi surema musta lesena". Raamat räägib ühest Tšetšeenia perekonnast. Ma ei ütleks, et mõnus lugemine, sest juba esikaanel on selgelt välja öeldud, millega tegemist on- Tšetšeenia tragöödia. Ja nii ongi.

Alguses seletakse kenasti arusaadavalt tšetšeenide traditsioonid, kombed ja mõttelaad lahti. Peategelased on naised ja läbi nende silmade/tunnete saab osa ka mõned aastad tagasi toimunud "Nord-Osti" pantvangidraamast. Mis oli see, mis viis naised nii kaugele, et nad olid valmis pommivöö endale ümber tõmbama ja sinna teatrisse minema. Millal nad aru said, millega tegelikult tegemist on. Kuidas ja millest mõeldi.

Loed ja mõtled taas, et enda elu on ikka ääretult lihtsalt läinud. Ja kuidas meil tõesti vedanud on, et just siin ja praegu sündinud oleme. Naistena. Ühelt poolt on kahju, et nii iseenesest mõistetavaks peame oma vabadust ja valikuvõimalusi. Midagi sellist, mis meile nii normaalne on, on praegu paljudes riikides miljonitele lihtsalt üks suur utoopia ja pole kindel, kas nad isegi oskavad nii heast elust unistada. Minu hea elu tundub kellelegi totaalse ulmena. Hing hakkab muidugi sees ka valutama, sest ühelt poolt tahaks sekkuda vahele ja olukorda muuta. Muidugi ei ole mul lahendusi välja pakkuda ja mu mõistus ei küündi ka haarama kogu selle probleemi ulatust. Silmad kinni panna ja mitte mõelda...see ju ei ole ka lahendus. Raamatus on üks koht, kus pantvangidele tehakse selgeks, et mitte mingit halastust neile, sest nad keerasid pilgud kõrvale, kui Venemaa sõda alustas ja neil oli lihtsam mitte mõelda sellele, et Tšetšeenias süütud inimesed surevad mitte millegi eest. Karistuseks! Ja ühelt pool mõistadki. Täpselt nii, nagu loodus karistab meid meie mugava elu üle, sest nii lihtne on ju mitte mõelda, mida meie luksuslik ja pillav eluviis tegelikult selle planeediga teeb. Nii võtsid nemad ohjad enda kätte ja vabanduseks- mina ei ole midagi teinud, ma ei ole süüdi-ei kõlba. Teadsid ju küll, mis maailmas toimub ja ei teinud midagi, lasid sel juhtuda. See ongi sinu süü.

Okei-okei, me hakkame üle saama küll sellest "peale meid tulgu või veeuputus" ja üldine hoolimatus inimeste hulgas väheneb, kuid ometi mitte piisavalt.

Ma ei taha nüüd päris missijuttu ka ajama hakata stiilis, et forever young ja world peace, kuid kuidagi ei taha pähe mahutada, et nii ongi. Tänapäeval, tänases maailmas toimuvad ikka veel sõjad! Kuidas see võimalik on?! Kui ma laps olin ja hästi veel aru ei saanud, arvasin, et sõjad toimusid vanal ajal, siis kui inimesed veel rumalad olid. No umbes, et siis kui ratast veel ei olnud leiutatud ja elektrit ei olnud. Et nüüd ometi on ju inimesed nii targad ja sõda enam ei tule. Oeh...

Ja nüüd ongi. Natuke nõutu ja abitu tunne. Taaskord tahaks öelda, et ma palvetan teie kõigi eest, te süütult kannatavad ja kiusatud. Aga ma ju ei palveta. Et tulebki kiri kirjutada ja palvekasti panna ja paluda, et nemad seda minu eest teeks? Sellele ju see kirik nn spetsialiseerunud ongi...

Oeh. Teistpidi jälle. Üks mu tuttav elab omas õndas rahus põhjendusega "kõik on hästi, sest miski ei saa olla valesti." See lause peaks hõlmama selle, et kui midagi on siin valesti, siis on kõik valesti ja kui kõik on valesti, siis ei saaks see keerukas kosmos toimida. Ma tean, ka ise oma mõttelendudega jõuan sinna kõrgele kaugele planeetpallideni välja ja nii ülalt vaadatuna on see siin sinisel keral toimuv kõik nii hägune ja tühine enivei, et polegi vaja oma pead vaevata. Luubiga vaadates jälle ei seleta mõistus seda endale ära.

Kosmos, sa kaunis korrapärane tervik. Kui kõik on hästi, miks seda siin all alati tunda pole?