Esmaspäev

Mu tiiger astus nüüd küll endale saba peale. Alles hiljuti ei osanud ma oma töö-telefonis SIM kaarti vahetada. Nüüd ei oska ma oma isiklikus telefonis seda teha. No mis seal ikka. kaart jääb vahetamata.

---
Muhvistun.
---
On teil mõnikord juhtunud nii, et üks võõras inimene vaatab sulle otsa ja... näeb sind. Vaatab ja näeb sind. Mul täna juhtus nii. Üks eatu välimusega mees. Ma olin poes, vahtisin ... asju (ma ei taha öelda, mis poes) ja mõlgutasin oma mõtteid. Mul oli lõunapaus ja ropp peavalu, mis ajas südame pahaks. Tahtsin midagi head. Ära. Eemale. Vaatasin riiulitel olevaid silte, mul polnud prille ees, et ma pidin lugemisega natuke pingutama... vot ja siis see juhtuski. Kutt tegeles teiste klientidega ja siis vaatas mind. Vilksamisi nagu ikka, et lihtsalt fikseerida pilguga kuju, et ahah - inimene on poes. Ja siis uuesti aga nüüd juba otse sisse ja läbi ning ka lisas julgustava naeratuse otsa. Sõnatu vestlus. Selle asemel, et sõbralikult inimesele vastu naeratada keerasin ma selja ja vaatasin maha. Issand loll inimene, mida sa teed? Sa oled poes. Ta on teenindaja, ta peabki sind märkama! Keeran ümber ja ta vaatab mulle pilguga otsa, et "mis juhtus". Piinlik ja paha korraga. Ära vaata mind, ära vaata, ära vaata. Tegin seda, mida iga mõistlik inimene teeb - lasin poest kiiruga jalga. Ma kartsin, et kui ta peaks mu käest küsima, et "kas saab teid kuidagi aidata?", siis ma oleks midagi väga ebasobilikku välja plahvatanud. No umbes nutma hakanud ja öelnud, et ma ei oska SIM kaarti vahetada. Või, et mul pole kellegagi lauamänge mängida. Või, et mul on süda paha ja ma tahan ainult, et keegi mu paevalu ära võtaks ja mu nähtamatuks teeks.
---
Ring on täis. Siin ma olen varem olnud. Proovime nüüd uue valemiga ülesannet lahendada. Ma olengi ehe õpikutekst.