Teisipäev

Tee nii nagu mina.
Loe raamatut ja avasta, et see on üllatavalt hea. Eat, pray, love. Võimalik, et asi on ka selles, et too naine on praegu Itaalias ja sööb end ... ogaraks. Mõned asjad on lihtsalt selged. Itaalia on ka minu armastus. Selle raamatu esimest 100 lehekülge ei saa tühja kõhuga lugeda. Lõpuks, kui kõhukorinad juba oimetuks tegid, läksin ka pastat sööma. Sinihallitusjuustuga. Krevettidega. Koorekastmes. Pestoga. Solgutasin Ciabattat oliiviõlis ja lihtsalt mõmisesin. Raamat ikka muidugi eest lahti ja loen, kuidas ta abielu lahtuab ja sõgedalt ära armub ja kuidas see suhe pekki läheb ja ta ikka armastab ja ära eksib ja ennast otsib jne jne. Ühesõnaga... tuttav värk. Ainult selle vahega, et kui tema lahutus oli kole nagu öö, siis minu lahutus oli igati ok. Või noh... kui "ok" üks lahutus ikka olla saab.

Enivei. Aga mismõttes tee nii nagu mina? Ma olen ju urus peidus ja kedagi/midagi näha ei taha. Tahan olla oma raamatu ja lõhnalambi jms. Mul on telefon teist päeva väljas, ma olen oma migreenist ka üle saanud, mul pole kellast õrna aimu ka ja kõik on tsill ja mõnus ja homme on viimane tööpäev ja siis tulevad riburadapidi vabad päevad jne.

Jõuan koju ja avastan, et võtmeid pole. Arvatavasti on nad tööl laua peal. Okei....lükkan telefoni sisse ja tänan taaskord õnne, et mul on room-mate olemas, kellele helistada ja paluda, et ta mu tuppa laseks. Eksabikaasa, btw. Ootan teda õues ja saadan smsi ülemusele, et mul pole võtmeid ja ei pääse ilma tema abita tööle. Jään vastust ootama. Selle aja peale tuleb kõne 1, mida ma ei oleks tahtnud saada. Siis tuleb kõne 2, mida ma ka ei tahtnud. Okei, kõne 2 ei olnudki nii hull. 2 päeva peitust kaotab oma mõtte 10 minutiga. Lihtsalt selle pärast, et jätsid võtmed tööle. Loodetavasti tööle.

Mis ma öelda tahan? Ei tasu peitu pugeda. Probleemid, mille eest põgened, leiavad su kohe üles. Eks ma siis tegelen nendega hommikul. Praegu aga naudin seda, et mul on mõnus raamat pooleli, mu tuba lõhnab mandlite järele pühapäevast saadik (aroomilampi soovitan kõigile. poleks arvanud, et lõhn nii kaua püsib) ja seda, et ... well -ma ei sure ju maha. Mu probleemid on ebameeldivad, aga mitte tapvad. Ja nagu teada - kõik on mööduv.