No 54 Kolmapäev

Käisin eelmine kolmapäev no teatris vaatamas Lauri Lagle lavastust Kolmapäev. Kohe uksest sisse astudes ehmatasin ära, sest kõik oli nii teistmoodi. Seal, kus vanasti oli garderoob olid nüüd toolid-lauad. Ilmselt seisin seal ikka väga ehmatanud näoga, sest keegi töötaja selgitas, et see siin on nüüd restoran. Garderoob on seal all, kus vanasti asus dšässibaar. Okei... Hiilisin lavast mööda, panin mantli garderoobi ja võtsin koha sisse trepil, et kuulata etenduse tutvustus/sissejuhatust. Ma ei kuulnud algust ja poole pealt "kohale jõudes" sain aru, et ma ei tahagi kuulata. Ega ma piletit ostes ka jätsin endale meelde ainult lause, et "Kolmapäev on helge lavastus" ning nüüd võtsin kaasa soovituse "usaldage oma emotsioone!".

Olin tagumises reas täitsa keskel. Minu kõrval olid kaks keskealist naist, kes vist polnud ammu teatris käinud ja arvasid, et istuvad kahekesi kodus teleka ees. Jutustasid ja kommenteerisid. Tegid mingeid ajuvabu märkusi. Naersid kõva häälega siis kui oli tegelikult päris kurb. Otsustasin, et ma ei lase end sellest häirida. Ma mõtlesin, et võtan etendust ... nagu ta on ja ... isiklikult. Ma ei tea miks, aga mul oli alates selle etenduse teada saamisest tunne, et see tükk on tehtud mulle. Ajuvaba, i know.

Mõned aastad tagasi olin ma vaimustuses kui teatris tehti... veidraid asju. Nüüd olen ma aru saanud, et 20 minutiline (pardon my french!) ajun**s ei ole see, mida ma kogeda tahan. Või siis häiriski see nii tugevalt ainult selle pärast, et see kõik on nii tuttav. See mütt-mütt-mütt mõttetule tööle- mütt-mütt-mütt väsinuna koju, kus ei oota midagi head jne. Mõnikord ma mõtlen oma depressiooniaastatele tagasi ja... tunnen kõike seda valu nii teravalt uuesti, et lihtsalt paha hakkab. Ka selle pärast, et keegi ei ütle, et midagi sarnast uuesti korduda ei võiks. Või siis pigem, et mul on tunne, nagu tuleb see kõik tagasi. Mõned asjad kisuvad väheke viltu, saad sellest üle, siis kisuvad mõned teised asjad veel rohkem viltu või käib mõni suurem pauk, millega arvestanud ei olnud... teed endaga tööd, saad üle... tunned rõõmu. Aga kõik kokku on lõpuks ikkagi suur pingutuste jada, et tekib tahtmine käega lüüa ja lihtsalt lasta kõigel minna nagu läheb.

Oh näed, keerlesin teemast kõrvale. Esimesed 20 minutit istusin ma saalis ja ootasin, et see "jama" läbi saaks. Helgusega ei ole siin mingit pistmist... Ja siis kui Mari Abel rääkima hakkas olin ma etenduses sees. See on üks selliseid tükke, mis näitab päris ehedalt ära miks ma nii väga naisi fännan. Kõik see... mida... ma ei ütle, et taluda tuleb, aga kõik see, mida naised läbi elavad. Kui erinevad ja kui sarnased. Kui lihtne ja kui raske. (Palun mitte lugeda siit nüüd välja, et ma arvan, et mehed ei tunne midagi vms. See etendus oli naistest). Ehk paremini annabki edasi selle mõtte edasi see kui Eva Klements kõiki neid rohupurke ja tablette näitas, et mis kõik mille jaoks on. Tablett oli isegi selle jaosk kui on tavaline päev. Ilmselt kui teksti oleks kirjutanud naine, siis oleks olnud rohtu ka selle jaoks, et "kui mul algab menstruatsioon" ja "kui ei alga" ja "kui on.."

Aga kus on helgus? See tuleb. Ma ei hakka kirja panema, et mis see on, mis lõpuks kõik selle jama helgeks teeb, aga ma kinnitan, et teeb. On kurb ja helge korraga. Kui ma õhtul autoga kodupoole sõitsin, siis sain aru, et ma tõenäoliselt ei soovitaks seda etendust vaatama minna inimesel, kes käib harva teatris. Ärge saage valesti aru, Kolmapäev ei ole üldse mitte halb! Lihtsalt Kolmapäev ongi kolmapäev. Kesknädal. Siis kui kõik on nii nagu on ja isegi siis kui on helge, on ka veidike kurb.

Aeliita - Marsi kuninganna ja Cleaning Women

Käisin reedel Kumu auditooriumis vaatamas Nõukogude Liidu esimest ulmefilmi (1924. a.) Aeliita - Marsi kuninganna. Elamuse tegi väga võimsaks Soome punk-jazzbandi Cleaning Women saatemuusika. Arusaadavatel põhjustel oli tegemist tumm-filmiga. 90 aastat tagasi kõike korraga ei saanud.

Ma ei oodanud tollest õhtust suurt midagi, aga kui bänd oli mängima hakanud, olin täiesti võlutud kõigest. Isegi sisu tundus huvitav, mis sest, et ulmekas. Film lõpuks ikka lõppes nii nõukogude-liidulikut manitsevalt, et aitab küll unistamisest, tööd tuleb teha. Kõike neid jubedusi, milleni sõnavabadus võib viia jms ikka selgitati ka. Selline väga ehe värk ja huvitav elamus.

Oh, ja naisterahvana loomulikult meeldisid mulle eriti need kaadrid, kuidas tantsuõhtule kohale saabuti. Kontsakingad ja vildid korraga jalas, puhvakaid jms. Kui kunagi peaksite millelegi sarnasele peale sattuma, siis soovitan soojalt.

Hävituse ingel

Käisin eile sõpradega koos teatris Hävituse inglit vaatamas. Olin väga elevil kohtumise pärast, sest kuidagi on läinud nii, et ma polnud oma parimaid sõpru mitu kuud näinud. Ühte isegi suisa aprillist ja arvestades, et neid ainult kaks ongi, siis ... võite aru saada, miks ma elevil olin.

Ostsin piletid, trükkisin välja, jagasin õhtusöögi ajal oma kaaslasetele. "Minge te sisse," ütleb sõbrants ratast parkides, "mul on pilet olemas." Viskan veel üle õla nalja, et oh küll on naiivne ja usaldav, et ma talle "päris" pileti trükkinud olen. Kümme sammu eemal sai nali hoopis uue tähenduse, sest just seda trükitud piletit ribakoodilugeja ei tunnistanud. Piletikontrollist lasti meid ikka usalduse peale läbi. Kihistasime kõik mõnusalt naerda ning liikusime trepist üles väikese saali suunas.

Saali jõudsime täpselt tulede vilkudes ja etendus hakkas pihta.

Well... ma eelmine nädal läksin Kuni inglid sekkuvad  etenduse vaheajalt koju. Mul oli ka palavik ja hea oli, et oli, sest see andis vähemalt põhjuse äraminekuks. No polnud minu tükk, mis teha. Garderoobis üks vanem naisterahvas küsis oma mantlit ja selgitas ka, et "liiga palju noori on saalis, kes on vist esimest korda elus teatris". Ilmselt ei olnud see tema tükk ka. Hävituste ingel oli õnneks ilma vaheajata lühike etendus, et vähemalt ei tekkinud tobedat dilemmat, et minna või mitte.

Etendus ei olnud halb. Asi oli minus. Ma ei tea miks ma piletit ostes sellele ei mõelnud, et mulle tegelikult kohe üldse mitte ei meeldi vaadata pealt tülitsemist, eriti siis, kui perekonnad omavahel veel nägelema hakkavad. Siin aga oligi kogu etendus kahe pere tülile (õigemini nende laste tüli tagajärje klattimisele) ehitatud. Noh ja siis laval oksendav naine... Ausalt öeldes ei taha ma oksendamist ka pealt vaadata... Oli häid kohti ka, aga ikkagi... mul oli tõesti hea meel, et see nii lühike etendus oli.

Vertikaaltund

Tuleb välja, et mul on stressiga toimetulekuks ikkagi mingi sügavalt sissejuurdunud muster... Praegu, kui mu töötempo (ja vastutus) tõusnud viimase paari nädalaga suht lakke, olen avastanud taasavastamas end mõnes mõttes tuttavas keskkonnas.Näiteks istusin möödunud laupäeval Draamateatri väikeses saalis ja vaatasin etendust "Vertikaaltund". Alles saalis olles oli mul mahti, et järele vaadata, kes selles etenduses ka mängivad.

Foto etendusest Vetikaaltund - www.draamateater.ee

Hilje Murel! Lõin rõõmust mõttes käsi ja kandu kokku. Ma olen sellest naisest vist sissevõetud. Ma ei tea temast midagi aga ma tõesti kogu südamest usun, et tegemist on päriselus ühe heatahtliku, südamliku ja sügavalt hea huumorimeelega naisega. Palun, ärge kunagi mulle tõestage vastupidist!

Tõnu Oja! Oh... selle mehega on mul hoopis teist laadi side. Selline side, mis tekib ühel maalapsel, kes näeb telekast sarja Pätu. Tõnu Oja oli seal sooja häälega mees, kes ei pahandanud kui perepoeg (või Pätu) lasi pelmeendi ahjus kõrbema või teadmata põhjusel tekkis äsjaostetud kummipaati auk jms. Tõnu Oja oli üks rahulik pereisa*, kes mõjus mulle lapsena igati sümpaatse tegelasena ning mida aeg edasi seda sümpaatsemaks tema hääl ja (muude tegelaskujude) olek on muutunud.

Kolm on kohtu seadus, eks? Taavi Teplenkov!  Ja-jah, mina ka. Taavi luges ette Sarah Kane'i monoloogi etenduses Julia (2006. aastal) ja niisama ooatamatult kui monoloog näidendisse ilmus, pani Taavi ka mu mälusse kanna maha. Hiljem nägin ma teda veel etenduses Küpsuskirjand 2005 ning kuni möödunud nädalani oligi paus sees. Tõsi, ka sel korral oli ta pigem "taustamängija", et suuremas osas nautisin Hilje Mureli ja Tõnu Oja olemist.

Kuna näidendis kaanib Hilje Murel klaaside kaupa valget veini (ilmslet siis õunamahla), hakkas endal selle joomise (mitte alkoholi) pealtvaatamisele suu rämedalt kuivama. Jõudsin ainult imestada, et peab küll Hiljel olema alles lisaks suurepärasele mälule (issand kui monoloogide tihe tekstiroll tal ikkagi oli!) olema ka superhea põis. Kaanida ja vuristada kirglikult ette teksti välispoliitikast!

Näidend ei olnud selline nagu ma ette kujutasin ja hea oligi, sest sain endale meeldiva üllatuse teha. Ahmisin Hilje Mureli tegelaskuju tihedat teksti endasse ja nautisin täiega, et keegi elab kirega end ummikusse, põleb ja puhkab ning peamiselt usub ikka lõpuni kõike seda, mille nimel/pärast ta enda elu ülepeakaela keeruliseks on teinud. Ootamatult vajalik ja värskendav!

Peale etendust kaanisin suure klaasi vett ning kiitsin end, et ma lõpuks pärast nii pikka pausi taas teatrisse vedasin. Õige pea surasin oma kalendrisse oktoobrikuusse Draamateatri etenduse Kuni inglid sekkuvad ning novembrisse Linnateatri uuslavastuse Offline ja Tõde ja Õigus. Teine osa. Pärast viimase pileti ostmist meenus, et ma olen juba seda tõe ja õiguse teist osa kord Linnateatris näinud. Eks mul on aega mõelda, kas tuleb topelt-nägemine, kingin pileti edasi või jätan lihtsalt minemata. Eks novembrini aega on ja ausalt öeldes rahustab praegu see teadmine väga, et kiiretele ja tempokatele päevadele on ees ootamas midagi, mis viib päriselust paariks tunniks täielikult eemale.

 *ärge lugege siit mingit kompleksi välja - mu enda isa on/oli ka rahulik pereisa.

Sarah Kane'i monoloog etendusest "Crave"

Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu...

Ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

Ära ütle mulle et sa ei saa mulle ei öelda sest selline kergendus on jälle armastada ja lamada voodis ja olla kaisus ja puudutatud ja suudeldud ja jumaldatud ja su süda hüppab kui sa kuuled mu häält ja näed mu naeratust ja tunned mu hingeõhku oma kaelal ja su süda lendab kui ma sind näha tahan ja ma valetan sulle sellest päevast peale ja kasutan sind ära ja kepin sind ja murran su südame sest sina murdsid minu oma esimesena ja sa armastad mind iga päev üha rohkem kuni see muutub talumatuks ja su elu on minu ja sa sured üksi sest ma võtan mida tahan ja kõnnin minema ja ei võlgne sulle midagi see on alati seal see on alati seal olnud ja sa ei saa eitada seda elu sa tunned perse et elu perse et elu perse et elu olen sulle kaotanud.

Süvahavva

Ma sain sünnipäevaks kingituseks Indrek Hargla raamatu Süvahavva. See on üks lahedamaid sünnipäevakingitusi, sest sünnipäevast endast oli möödas paar kuud ning raamatut üle andes ütles kinkija: "Ma ise seda ei loeks, aga ma tean, et sulle meeldivad õudsad asjad!" Pahvatasime seepeale mõlemad tänaval* naerma. 

"Siin on autori pühendus ka sees," selgitas sõbrants "ma sattusin tema raamatu esitlusele ja mõtlesin sulle" rääkis ta õhinal. Ma olin just viimased neli tundi puurinud üht akadeemilis teksti, mis (ma ei häbene öelda) käis mul sõna otseses mõttes kohati üle mõistuse. Puhkus oli igati pidi tänulikult tervitatav.

Ma ei mäleta, mida ma too päev omale söögiks tegin, aga pesin käed ja istusin kohe akna alla raamatut lugema ja õhtust sööma. Jah, mu sõbrannal on õigus, mulle meeldivad õudsad asjad! Mu nähtamatu saba peksis vinka-vonka rahulolust vastu külgi. Silitasin Indrek Hargla kirjutatud pühendust, imetlesin ta käekirja konkse ja mõtlesin sõbrannale, kes mulle sellise üllatuse tegi. Kõigele muule lisaks tänasin ka vabastavat puhkust, mille ma omale  akadeemilistest tekstist suht süümepiinadeta võtsin. 

Esimene peatükk oli õudne. Ajanappuse tõttu lõpetasin selle öösel enne magamaminekut ning vähkresin ülejäänud öötunnid mingis totakas paines. See on täielik koomika, kuidas ma suudan end raamatut lugedes nii hirmule kütta - kujutan endale ette igast kolle, niiet raamat võbeleb käes ja lehti pöörates jätab süda lööke vahele... :) See on nii äge ja naljakas üheaegselt! Ma loen sedasorti õudukat harva, sest mulle meeldib lugeda voodis enne uinumist ja tõttöelda meeldib mulle magamine lugemisest rohkem. 

Ma ei tea, mis juhtus pärast seda esimest peatükki. Ma sisestasin endale, et ma ikkagi julgen lugeda seda raamatut ka siis kui päevavalgus on kadunud ning loetust ööseks omale kummitajaid ei tekita. Jah, julgesingi. Mul on tänaseks raamatust umbes viimane kaheksandik lugeda jäänud. Olen õhtuti enne uinumist lugenud Süvahavvat suht õhinal ja tempokalt ning kuna kaanel "toretses" reklaam, et tegemist on Kanal 2 telesarjaga, läksin täna Kanal 2 kodulehel ja rõõmustasin selle üle, et seal saab saateid järelvaadata. Klikkasin Süvahavvale sarjale ning veetsin järgmised 42 minutit suht masohhistlikkult. Ma ei taha ropendada aga ma teen seda siiski oma tahtevastaselt ja kontrollimatult kui olukord on tõesti pekkis - see Süvahavva sari (okei-okei, aususe huvides) telesarja esimene osa on ikka sitt! Nii sitt, et ma vahepeal läksin kirjutasin teises veebiaknas paar töömeili lõpuni ja lasin sarjal kuuldemänguna taustal joosta. Raamatu loen ma kindlasti lõpuni ja sama kindlalt telesarja ma rohkem ei vaata ega kuula. Kuigi põnev oli võrrelda raamatu ja telesarja dialoogi, oli kuvatav pilt (ning tempo) ikka väga õudne. Kui muidu levib kultusküsimus what Jesus would do?, siis mind huvitab, mida hr Hargla ise telesarjast arvab. Kas teda võtab sama moodi ropendama kui mind või veel hullemini, sest tegemist on ta enda loominguga mistõttu ta on kind of vastutav ja süüdi kogu selle jõleduse eest?

Sinna see "Süvahavva" minust jääb. Võib-olla korra pisteliselt testin teist hooaega, sest selle tootmisega on seotud üks mu teine sõbrants. Seniks aga lohutan end, et olgu mis on, mul on jäänud ühe põneva raamatu lõpulehed lugeda. Kuigi ma juba ammu aiman, kes on see "paha" ja kuidas võiks olla lõpp, siis vähemalt olen ma saanud tip-top etno-õudukale kaasa elada ja seeläbi end rõõmsalt tagajalgadele pöördesse ajada. Isegi kui kõik jääb poolikuks - vahet pole! Ma olen raamatuga õhtuti mõnusalt aega veetnud ning kui telesari on teie ainus kontakt Süvahavvaga tutvumisel, siis ma mõistan, miks see lause võib panna teid silmi pööritama. Mõni asi võib olla nii halb, et õigustust selle ei ole.

Selline on siis Süvahavva minu silme läbi.
__
*Tänav on ilmselge liialdus, siin on puudu lisaks kõnniteele ka tänavavalgustus. 

Taastutvustus

Ärkasin nüüd, irooniliselt, vastu talve pikemast talveunest. Viimasest blogipostitusest on enam kui aasta möödas ja seda, kui palju vett jõuab selle aja jooksul merre voolata, ei jaksa vasta keegi lugeda.

Võtsin end kokku ja vajutasin täiesti julge südamega "Delete blog" nuppu ja tegin seejärel täpselt samale aadressile uue blogi. Te ei kujuta ette, milliseid trikke ma pidin tegema, et antud kontosse saaksin sisse logida! Kahtlesin kõiges, ka iseenda olemasolus, rääkimata oma mälust. Kui ikka ei mäleta parooli mäletad parooli valesti, siis google sind vastuvõtule ei lase.

Millest ma siis nüüd siin blogis räägin või rääkida tahan? Mõnes mõttes same old-same old, sest blogimist silmas pidades pole miskit muutunud. Midagi kripeldab sees, et vaja endast välja kirjutada. Ei midagi olulist, tahan kirjutada mida nägin ja sõin ja mõtlesin ja ...  maailma näljahäda ega muud säärastele olulistele teemadele lahendust siinsetest mõttelendudest oodata ei tasu.  Ikkagi tühipaljas interneti risustamine ainult (küll me omasugused üksteist ära tunneme!) Isiklik tähelepanuvajadus on näiline, sest privaatsus on ikkagi prioriteet number üks.

Aga rääkida ma tahan, niiet lasen oma sisemisel grafomaani hullusärgipaelad selja tagant valla, et näpud saaks vabalt üle klaveri joosta. Vabadus seegi.

Tähelepanu! Valmis olla! Läks!