No 54 Kolmapäev

Käisin eelmine kolmapäev no teatris vaatamas Lauri Lagle lavastust Kolmapäev. Kohe uksest sisse astudes ehmatasin ära, sest kõik oli nii teistmoodi. Seal, kus vanasti oli garderoob olid nüüd toolid-lauad. Ilmselt seisin seal ikka väga ehmatanud näoga, sest keegi töötaja selgitas, et see siin on nüüd restoran. Garderoob on seal all, kus vanasti asus dšässibaar. Okei... Hiilisin lavast mööda, panin mantli garderoobi ja võtsin koha sisse trepil, et kuulata etenduse tutvustus/sissejuhatust. Ma ei kuulnud algust ja poole pealt "kohale jõudes" sain aru, et ma ei tahagi kuulata. Ega ma piletit ostes ka jätsin endale meelde ainult lause, et "Kolmapäev on helge lavastus" ning nüüd võtsin kaasa soovituse "usaldage oma emotsioone!".

Olin tagumises reas täitsa keskel. Minu kõrval olid kaks keskealist naist, kes vist polnud ammu teatris käinud ja arvasid, et istuvad kahekesi kodus teleka ees. Jutustasid ja kommenteerisid. Tegid mingeid ajuvabu märkusi. Naersid kõva häälega siis kui oli tegelikult päris kurb. Otsustasin, et ma ei lase end sellest häirida. Ma mõtlesin, et võtan etendust ... nagu ta on ja ... isiklikult. Ma ei tea miks, aga mul oli alates selle etenduse teada saamisest tunne, et see tükk on tehtud mulle. Ajuvaba, i know.

Mõned aastad tagasi olin ma vaimustuses kui teatris tehti... veidraid asju. Nüüd olen ma aru saanud, et 20 minutiline (pardon my french!) ajun**s ei ole see, mida ma kogeda tahan. Või siis häiriski see nii tugevalt ainult selle pärast, et see kõik on nii tuttav. See mütt-mütt-mütt mõttetule tööle- mütt-mütt-mütt väsinuna koju, kus ei oota midagi head jne. Mõnikord ma mõtlen oma depressiooniaastatele tagasi ja... tunnen kõike seda valu nii teravalt uuesti, et lihtsalt paha hakkab. Ka selle pärast, et keegi ei ütle, et midagi sarnast uuesti korduda ei võiks. Või siis pigem, et mul on tunne, nagu tuleb see kõik tagasi. Mõned asjad kisuvad väheke viltu, saad sellest üle, siis kisuvad mõned teised asjad veel rohkem viltu või käib mõni suurem pauk, millega arvestanud ei olnud... teed endaga tööd, saad üle... tunned rõõmu. Aga kõik kokku on lõpuks ikkagi suur pingutuste jada, et tekib tahtmine käega lüüa ja lihtsalt lasta kõigel minna nagu läheb.

Oh näed, keerlesin teemast kõrvale. Esimesed 20 minutit istusin ma saalis ja ootasin, et see "jama" läbi saaks. Helgusega ei ole siin mingit pistmist... Ja siis kui Mari Abel rääkima hakkas olin ma etenduses sees. See on üks selliseid tükke, mis näitab päris ehedalt ära miks ma nii väga naisi fännan. Kõik see... mida... ma ei ütle, et taluda tuleb, aga kõik see, mida naised läbi elavad. Kui erinevad ja kui sarnased. Kui lihtne ja kui raske. (Palun mitte lugeda siit nüüd välja, et ma arvan, et mehed ei tunne midagi vms. See etendus oli naistest). Ehk paremini annabki edasi selle mõtte edasi see kui Eva Klements kõiki neid rohupurke ja tablette näitas, et mis kõik mille jaoks on. Tablett oli isegi selle jaosk kui on tavaline päev. Ilmselt kui teksti oleks kirjutanud naine, siis oleks olnud rohtu ka selle jaoks, et "kui mul algab menstruatsioon" ja "kui ei alga" ja "kui on.."

Aga kus on helgus? See tuleb. Ma ei hakka kirja panema, et mis see on, mis lõpuks kõik selle jama helgeks teeb, aga ma kinnitan, et teeb. On kurb ja helge korraga. Kui ma õhtul autoga kodupoole sõitsin, siis sain aru, et ma tõenäoliselt ei soovitaks seda etendust vaatama minna inimesel, kes käib harva teatris. Ärge saage valesti aru, Kolmapäev ei ole üldse mitte halb! Lihtsalt Kolmapäev ongi kolmapäev. Kesknädal. Siis kui kõik on nii nagu on ja isegi siis kui on helge, on ka veidike kurb.