Hävituse ingel

Käisin eile sõpradega koos teatris Hävituse inglit vaatamas. Olin väga elevil kohtumise pärast, sest kuidagi on läinud nii, et ma polnud oma parimaid sõpru mitu kuud näinud. Ühte isegi suisa aprillist ja arvestades, et neid ainult kaks ongi, siis ... võite aru saada, miks ma elevil olin.

Ostsin piletid, trükkisin välja, jagasin õhtusöögi ajal oma kaaslasetele. "Minge te sisse," ütleb sõbrants ratast parkides, "mul on pilet olemas." Viskan veel üle õla nalja, et oh küll on naiivne ja usaldav, et ma talle "päris" pileti trükkinud olen. Kümme sammu eemal sai nali hoopis uue tähenduse, sest just seda trükitud piletit ribakoodilugeja ei tunnistanud. Piletikontrollist lasti meid ikka usalduse peale läbi. Kihistasime kõik mõnusalt naerda ning liikusime trepist üles väikese saali suunas.

Saali jõudsime täpselt tulede vilkudes ja etendus hakkas pihta.

Well... ma eelmine nädal läksin Kuni inglid sekkuvad  etenduse vaheajalt koju. Mul oli ka palavik ja hea oli, et oli, sest see andis vähemalt põhjuse äraminekuks. No polnud minu tükk, mis teha. Garderoobis üks vanem naisterahvas küsis oma mantlit ja selgitas ka, et "liiga palju noori on saalis, kes on vist esimest korda elus teatris". Ilmselt ei olnud see tema tükk ka. Hävituste ingel oli õnneks ilma vaheajata lühike etendus, et vähemalt ei tekkinud tobedat dilemmat, et minna või mitte.

Etendus ei olnud halb. Asi oli minus. Ma ei tea miks ma piletit ostes sellele ei mõelnud, et mulle tegelikult kohe üldse mitte ei meeldi vaadata pealt tülitsemist, eriti siis, kui perekonnad omavahel veel nägelema hakkavad. Siin aga oligi kogu etendus kahe pere tülile (õigemini nende laste tüli tagajärje klattimisele) ehitatud. Noh ja siis laval oksendav naine... Ausalt öeldes ei taha ma oksendamist ka pealt vaadata... Oli häid kohti ka, aga ikkagi... mul oli tõesti hea meel, et see nii lühike etendus oli.