Vertikaaltund

Tuleb välja, et mul on stressiga toimetulekuks ikkagi mingi sügavalt sissejuurdunud muster... Praegu, kui mu töötempo (ja vastutus) tõusnud viimase paari nädalaga suht lakke, olen avastanud taasavastamas end mõnes mõttes tuttavas keskkonnas.Näiteks istusin möödunud laupäeval Draamateatri väikeses saalis ja vaatasin etendust "Vertikaaltund". Alles saalis olles oli mul mahti, et järele vaadata, kes selles etenduses ka mängivad.

Foto etendusest Vetikaaltund - www.draamateater.ee

Hilje Murel! Lõin rõõmust mõttes käsi ja kandu kokku. Ma olen sellest naisest vist sissevõetud. Ma ei tea temast midagi aga ma tõesti kogu südamest usun, et tegemist on päriselus ühe heatahtliku, südamliku ja sügavalt hea huumorimeelega naisega. Palun, ärge kunagi mulle tõestage vastupidist!

Tõnu Oja! Oh... selle mehega on mul hoopis teist laadi side. Selline side, mis tekib ühel maalapsel, kes näeb telekast sarja Pätu. Tõnu Oja oli seal sooja häälega mees, kes ei pahandanud kui perepoeg (või Pätu) lasi pelmeendi ahjus kõrbema või teadmata põhjusel tekkis äsjaostetud kummipaati auk jms. Tõnu Oja oli üks rahulik pereisa*, kes mõjus mulle lapsena igati sümpaatse tegelasena ning mida aeg edasi seda sümpaatsemaks tema hääl ja (muude tegelaskujude) olek on muutunud.

Kolm on kohtu seadus, eks? Taavi Teplenkov!  Ja-jah, mina ka. Taavi luges ette Sarah Kane'i monoloogi etenduses Julia (2006. aastal) ja niisama ooatamatult kui monoloog näidendisse ilmus, pani Taavi ka mu mälusse kanna maha. Hiljem nägin ma teda veel etenduses Küpsuskirjand 2005 ning kuni möödunud nädalani oligi paus sees. Tõsi, ka sel korral oli ta pigem "taustamängija", et suuremas osas nautisin Hilje Mureli ja Tõnu Oja olemist.

Kuna näidendis kaanib Hilje Murel klaaside kaupa valget veini (ilmslet siis õunamahla), hakkas endal selle joomise (mitte alkoholi) pealtvaatamisele suu rämedalt kuivama. Jõudsin ainult imestada, et peab küll Hiljel olema alles lisaks suurepärasele mälule (issand kui monoloogide tihe tekstiroll tal ikkagi oli!) olema ka superhea põis. Kaanida ja vuristada kirglikult ette teksti välispoliitikast!

Näidend ei olnud selline nagu ma ette kujutasin ja hea oligi, sest sain endale meeldiva üllatuse teha. Ahmisin Hilje Mureli tegelaskuju tihedat teksti endasse ja nautisin täiega, et keegi elab kirega end ummikusse, põleb ja puhkab ning peamiselt usub ikka lõpuni kõike seda, mille nimel/pärast ta enda elu ülepeakaela keeruliseks on teinud. Ootamatult vajalik ja värskendav!

Peale etendust kaanisin suure klaasi vett ning kiitsin end, et ma lõpuks pärast nii pikka pausi taas teatrisse vedasin. Õige pea surasin oma kalendrisse oktoobrikuusse Draamateatri etenduse Kuni inglid sekkuvad ning novembrisse Linnateatri uuslavastuse Offline ja Tõde ja Õigus. Teine osa. Pärast viimase pileti ostmist meenus, et ma olen juba seda tõe ja õiguse teist osa kord Linnateatris näinud. Eks mul on aega mõelda, kas tuleb topelt-nägemine, kingin pileti edasi või jätan lihtsalt minemata. Eks novembrini aega on ja ausalt öeldes rahustab praegu see teadmine väga, et kiiretele ja tempokatele päevadele on ees ootamas midagi, mis viib päriselust paariks tunniks täielikult eemale.

 *ärge lugege siit mingit kompleksi välja - mu enda isa on/oli ka rahulik pereisa.