Süvahavva

Ma sain sünnipäevaks kingituseks Indrek Hargla raamatu Süvahavva. See on üks lahedamaid sünnipäevakingitusi, sest sünnipäevast endast oli möödas paar kuud ning raamatut üle andes ütles kinkija: "Ma ise seda ei loeks, aga ma tean, et sulle meeldivad õudsad asjad!" Pahvatasime seepeale mõlemad tänaval* naerma. 

"Siin on autori pühendus ka sees," selgitas sõbrants "ma sattusin tema raamatu esitlusele ja mõtlesin sulle" rääkis ta õhinal. Ma olin just viimased neli tundi puurinud üht akadeemilis teksti, mis (ma ei häbene öelda) käis mul sõna otseses mõttes kohati üle mõistuse. Puhkus oli igati pidi tänulikult tervitatav.

Ma ei mäleta, mida ma too päev omale söögiks tegin, aga pesin käed ja istusin kohe akna alla raamatut lugema ja õhtust sööma. Jah, mu sõbrannal on õigus, mulle meeldivad õudsad asjad! Mu nähtamatu saba peksis vinka-vonka rahulolust vastu külgi. Silitasin Indrek Hargla kirjutatud pühendust, imetlesin ta käekirja konkse ja mõtlesin sõbrannale, kes mulle sellise üllatuse tegi. Kõigele muule lisaks tänasin ka vabastavat puhkust, mille ma omale  akadeemilistest tekstist suht süümepiinadeta võtsin. 

Esimene peatükk oli õudne. Ajanappuse tõttu lõpetasin selle öösel enne magamaminekut ning vähkresin ülejäänud öötunnid mingis totakas paines. See on täielik koomika, kuidas ma suudan end raamatut lugedes nii hirmule kütta - kujutan endale ette igast kolle, niiet raamat võbeleb käes ja lehti pöörates jätab süda lööke vahele... :) See on nii äge ja naljakas üheaegselt! Ma loen sedasorti õudukat harva, sest mulle meeldib lugeda voodis enne uinumist ja tõttöelda meeldib mulle magamine lugemisest rohkem. 

Ma ei tea, mis juhtus pärast seda esimest peatükki. Ma sisestasin endale, et ma ikkagi julgen lugeda seda raamatut ka siis kui päevavalgus on kadunud ning loetust ööseks omale kummitajaid ei tekita. Jah, julgesingi. Mul on tänaseks raamatust umbes viimane kaheksandik lugeda jäänud. Olen õhtuti enne uinumist lugenud Süvahavvat suht õhinal ja tempokalt ning kuna kaanel "toretses" reklaam, et tegemist on Kanal 2 telesarjaga, läksin täna Kanal 2 kodulehel ja rõõmustasin selle üle, et seal saab saateid järelvaadata. Klikkasin Süvahavvale sarjale ning veetsin järgmised 42 minutit suht masohhistlikkult. Ma ei taha ropendada aga ma teen seda siiski oma tahtevastaselt ja kontrollimatult kui olukord on tõesti pekkis - see Süvahavva sari (okei-okei, aususe huvides) telesarja esimene osa on ikka sitt! Nii sitt, et ma vahepeal läksin kirjutasin teises veebiaknas paar töömeili lõpuni ja lasin sarjal kuuldemänguna taustal joosta. Raamatu loen ma kindlasti lõpuni ja sama kindlalt telesarja ma rohkem ei vaata ega kuula. Kuigi põnev oli võrrelda raamatu ja telesarja dialoogi, oli kuvatav pilt (ning tempo) ikka väga õudne. Kui muidu levib kultusküsimus what Jesus would do?, siis mind huvitab, mida hr Hargla ise telesarjast arvab. Kas teda võtab sama moodi ropendama kui mind või veel hullemini, sest tegemist on ta enda loominguga mistõttu ta on kind of vastutav ja süüdi kogu selle jõleduse eest?

Sinna see "Süvahavva" minust jääb. Võib-olla korra pisteliselt testin teist hooaega, sest selle tootmisega on seotud üks mu teine sõbrants. Seniks aga lohutan end, et olgu mis on, mul on jäänud ühe põneva raamatu lõpulehed lugeda. Kuigi ma juba ammu aiman, kes on see "paha" ja kuidas võiks olla lõpp, siis vähemalt olen ma saanud tip-top etno-õudukale kaasa elada ja seeläbi end rõõmsalt tagajalgadele pöördesse ajada. Isegi kui kõik jääb poolikuks - vahet pole! Ma olen raamatuga õhtuti mõnusalt aega veetnud ning kui telesari on teie ainus kontakt Süvahavvaga tutvumisel, siis ma mõistan, miks see lause võib panna teid silmi pööritama. Mõni asi võib olla nii halb, et õigustust selle ei ole.

Selline on siis Süvahavva minu silme läbi.
__
*Tänav on ilmselge liialdus, siin on puudu lisaks kõnniteele ka tänavavalgustus.