Taastutvustus

Ärkasin nüüd, irooniliselt, vastu talve pikemast talveunest. Viimasest blogipostitusest on enam kui aasta möödas ja seda, kui palju vett jõuab selle aja jooksul merre voolata, ei jaksa vasta keegi lugeda.

Võtsin end kokku ja vajutasin täiesti julge südamega "Delete blog" nuppu ja tegin seejärel täpselt samale aadressile uue blogi. Te ei kujuta ette, milliseid trikke ma pidin tegema, et antud kontosse saaksin sisse logida! Kahtlesin kõiges, ka iseenda olemasolus, rääkimata oma mälust. Kui ikka ei mäleta parooli mäletad parooli valesti, siis google sind vastuvõtule ei lase.

Millest ma siis nüüd siin blogis räägin või rääkida tahan? Mõnes mõttes same old-same old, sest blogimist silmas pidades pole miskit muutunud. Midagi kripeldab sees, et vaja endast välja kirjutada. Ei midagi olulist, tahan kirjutada mida nägin ja sõin ja mõtlesin ja ...  maailma näljahäda ega muud säärastele olulistele teemadele lahendust siinsetest mõttelendudest oodata ei tasu.  Ikkagi tühipaljas interneti risustamine ainult (küll me omasugused üksteist ära tunneme!) Isiklik tähelepanuvajadus on näiline, sest privaatsus on ikkagi prioriteet number üks.

Aga rääkida ma tahan, niiet lasen oma sisemisel grafomaani hullusärgipaelad selja tagant valla, et näpud saaks vabalt üle klaveri joosta. Vabadus seegi.

Tähelepanu! Valmis olla! Läks!